Tuul Sepp & Elin Sild
Toonekurg valib enda pesapaigaks betoonist elektriposti.
Pääsukesed kogunevad rände eel ridades elektritraatidele istuma.
Kalakajaka pesitsuskoloonia asub lasteaiahoone katusel.
Luiged, laugud ja muud veelinnud kasutavad pesaehitusel kilekotte, nöörijuppe ja plastpakendeid.
Inimene on ümber kujundanud pea kõik Maa elupaigad ja inimese loodud materjalid on jõudnud kõikjale loodusesse. Metsarada pidi astudes kohtab varem või hiljem klaaspudelit või vana plekkpurki. Looduslikke elupaiku tükeldavad asfaldist teed. Läänemere üheks levinumaks mikroobjektiks on saanud sinine kiud – polüpropüleenist köite lagunemise produkt.
Milline on lindude suhe tehismaterjalidega? Inimtegevuse tulemusena on lindudel rohkem valikuid, millest toituda ja millest pesa ehitada, aga vähem võimalusi, kus ja kunas seda teha. Samal ajal kui looduslikud elupaigad on kokku kuivamas, on tekkinud evolutsiooniliselt uudsed valikud kasutada pesaehitusel, oma osavuse esitlemisel, iseenda ja poegade toitmisel ning elupaiga otsimisel inimese loodut. Lindude arvukuse vähenemine näitab aga paraku, et valikute suurenenud hulk ei kompenseeri alati kaotatud võimalusi.
Evolutsiooniliselt uudset on võimalik kasutama õppida. Muutuvas keskkonnas on õppimisvõime kohanemise eeldus. Tuntud näide on Suurbritannia rasvatihased, kes õppisid ära treppidele jäetud piimapudelite fooliumkorkide avamise. Õppimisel on aga oma hind: lind saab ära õppida ka vale asja, mis võib talle pakkuda küll lühiajalist kasu, kuid olla pikemas perspektiivis kahjulik. Lisaks on õppimine kulukas, kuna raiskab aega ja ressursse, mida võiks kasutada millegi muu meeldiva jaoks. Uudne keskkond ja uudsed materjalid pakuvad väljakutset lindude õppimis- ning kohanemisvõimele.
Evolutsiooniliselt uudset on võimalik ka mitte kasutama õppida. Tehismaterjalide ohtude tundmaõppimine on riskantne. Õppimist võimaldav negatiivne kogemus ei tohi lindu tappa. Kui tehismaterjaliga seotud risk on liiga suur, ohustab linnu elu, ei ole õppimine võimalik. Teist elu pole meile kellelegi antud.
Maanteede tehissileduse kutsuv avarus on lindudele evolutsiooniline tupik, millest on raske välja ronida. 2019. aasta lind öösorr, kellele meeldib käia maanteedel puhkamas ja toitumas, on siinkohal üks kurb näide: palju öösorre saab teedel hukka. Hiljuti leidsin Tartu tänavalt autoga kokku põrganud metstildri. Teede ja tänavatega loodud tehislagendikud ei ole samad mis metsavälud, kuid linnul on seda vahet raske ära õppida.
Kas lind võib laiuvat maanteed tõesti pidada loodusliku lagendiku analoogiks? Vaatame inimese loodud maailma linnu silme läbi. Kõrghoonetega linn on kui järske kaljurahne täis maastik – sobiv elupaik kaljutuvidest põlvnevatele kodutuvidele. Kajakatele on majade katused kui merega ümbritsetud laiud, kus rebane ja kährik pesade kallale ei pääse. Elektripostid ja -traadid on kui puud, mille sirged kutsuvad oksad sirutuvad kümnete kilomeetrite kaugusele. Kile on kerge ja vettpidav materjal, mida kasutada pesaehitusel. Nöörijupid, kõrred ja plastdetailid on kui käepärased (või siis nokapärased) oksakesed, mille põimimine pesa struktuuri on lihtne.
Miks kasutada loodusliku asemel tehislikku? On elupaiku, kus inimese loodud materjali on lihtsam leida kui looduslikke pulgakesi-kõrrekesi. Linnapargist ja tänavaservadest riisutakse (sõna otseses mõttes) piinliku täpsusega kokku iga kuivanud kõrreke ja leheke, röövides nii looduslikud materjalid, mis oleksid väärtuslikuks talvituspaigaks putukatele ja järgmisel kevadel heaks pesaehitusmaterjaliks lindudele.
Inimene näeb looduslikke materjale linnaruumis tihtipeale kui segadust, kontrollimatust, loodusele allajäämist. Tehismaterjalid näitavad korra võitu kaose, inimese võitu looduse entroopia üle. Kui linnas ongi loodus, peab see olema kontrollitud: muru täpselt 5–7 cm kõrguseks niidetud, lehed kokku riisutud, põõsaste oksad pügatud, peenardel sirged ääred ja lilleklumbid betoonkastides.
Loodus tundub ohtlik: seal varitsevad kiskjad, haigused, tundmatu ja võõras. Linnaelul on aga teisi, tihtipeale hoopis suuremaid terviseohte, kuid kuna need on evolutsiooniliselt uued, ei oska me neid karta. See pole inimliigi eripära. Ka lindusid meelitab linna turvaline ja ressursirohke elupaik, kuid evolutsiooniliselt uudsed ohud – nagu valgusreostus, keemiline reostus ja ebasobiv toit – vähendavad ahvatleva elupaiga tegelikku väärtust. Siiski võib linnaelupaik sinna kolinud lindude jaoks olla võimalus jätta seljataha loodusliku keskkonna parasiidid ja haigused, looduslikud kiskjad ja konkurendid. Linn ei ole linnu jaoks tingimata halb koht – kas lind suudab linnaelust ka midagi võita, sõltub liigist.
Mõned linnud on inimese loodud keskkonnas ellujääjad. Nad on olnud selles paigas alati, ka enne inimese toodud muutusi. Nad ei lahku, vaid kohanevad. Nad tulevad toime, jäävad ellu, kannatavad ära. Ellujääjad on igas maailma paigas erinevad, kuna need on kohalikud liigid, kes linnade tekkel alles jäävad – kuigi väiksema arvukusega kui algses, looduslikus keskkonnas.
Teised linnud on ärakasutajad. Neile meeldib inimese loodud keskkond. Nad saavad siin paremini hakkama kui teised liigid, neil on siin konkurentsieelis. Nad kolivad linna ja eelistavad seda looduslikule elupaigale. Ärakasutajatele on iseloomulik lai toiduvalik (nad pole spetsialiseerunud ühele kindlale toidule), suur aju (see võimaldab probleemide lahendamist ja õppimist) ning paindlikkus pesitsuspaiga valikul. Ärakasutajate hulka kuuluvad näiteks varblased, hakid, varesed.
Tasub tähele panna, et kui lindude liigirikkus maaelupaikades väheneb, siis linnades see pigem kasvab. See võib olla lindude jaoks soodne, aga mitte alati. Mõnele liigile on inimese loodud maastik ja materjalid ökoloogiline lõks. See meelitab, kuid on ohtlik.
Inimese loodut kasutades väheneb lõksu sattunud liikide ellujäämus ning sigimisedukus. Samas ei suuda nad sellele vastu panna, kuna evolutsioon pole neile andnud vahendeid selliste uudsete ohtude äratundmiseks ja vältimiseks. Näiteks võivad veelinnu pessa punutud kiletükid tõsta pesa temperatuuri munasse peidetud õrna loote arenguks ebasobivale tasemele, samuti võivad linnupojad kilenööri juppidesse kinni jääda või plastitükke sisse süüa.
Kui tehismaterjal on saadaval, kiputakse seda kõigist ohtudest hoolimata tarvitama. Veelinnud suulad kasutavad pesaehitusel rohkelt mereprügi. Kui aga randa hoolega koristada, on ka suulapesades vähem tehismaterjale ja rohkem looduslikku. Kui plastprügi on palju, kasutatakse seda ka pesaehitusel rohkem. Suuladele pole antud oskust teadlikult plastprügi vältida, aga inimesel on võimalik oma prügitootmist kontrollida ja enda järelt koristada.
Mündil on ka teine pool. Mõnikord võivad pealtnäha kahjulikud materjalid lindudele kasulikeks osutuda. Mõned linnud on õppinud paigutama oma pesadesse sigaretikonisid, mis tõrjuvad seal elutsevaid parasiite. Inimese lähedalt näpatud materjalid ja esemed võivad aidata kaaslastele muljet avaldada, tõestades linnu osavust ja ilumeelt potentsiaalsetele partneritele. Harakad varastavad säravaid asju põhjusega.
Austraalia lehtlalinnud, kes paarilise meelitamiseks kaunistavad oma tantsuareene eelistatult siniste objektidega, võivad oma ehitise muuta eriti silmapaistvaks siniste pudelikorkide ja kõrrejuppidega. Innovatsioon on ka mõne linnuliigi jaoks hinnas! Mis seal ikka imestada. Oli aeg, mil värviline kilekott oli ka eestlaste seas staatuse sümbol.
Kui lind võtab kasutusele tehismaterjali või tehisruumi, on alati võimalik leida sellele analoog looduslike materjalide ja paikade hulgast. Elektripost on kui lagendikul kasvav puu. Elektritraadid kui oksad. Maantee kui metsavälu. Plastprügi ja nöörijupid kui oksad-kõrred. Linnu silme läbi leiavad tehismaterjalid uue rolli looduslikus keskkonnas – tehismaailm moondub tagasi looduslikuks, kaos saavutab võidu korra üle.
Tehisliku lagunemine viib iidvanade ja looduslikus valikus läbiproovitud lahenduste kaudu elu edasi. Elamise eesmärk on ellu jääda ja paljuneda, muudel püüdlustel ei ole tähtsust ega jõudu evolutsioonis püsima jääda.
Mis osa meie loodud tehismaterjalidest toetab neid eesmärke inimese ja teiste loomaliikide puhul? See küsimus on võtmetähtsusega, kui vaatame inimese loodud maailmas ringi ja küsime, mis jääb siit püsima ka tuhandete, sadade tuhandete, miljonite aastate pärast