Peeter Laurits
Just nüüd, progressi tipus majanduskasvust joobnuna, seninägematutel hedonismiharjadel, pealtnäha ammendamatus külluses, hüvede ja naudingute tsunamis põrkuvad nad tagasi elus olemise eufooria ekstaatilisima üleminekufaasi, surma ja lagunemise, hirmu ja leina ees. Peidavad näod piinlikkustunde taha, sulgevad silmad, sulgevad «Muutuste raamatu», kangestuvad, kivistuvad. Teesklevad, et ei mäleta ega mõista, mis nüüd järgnema peab.
Lein üldjuhul korrapärastatakse ja maetakse koos laipadega. Valatakse betoonist rant ümber. Kaetakse elutu liivaga. Tõmmatakse rehaga ühtlased triibud. See meenutab nõukogudeaegset piiririba kündmist, hirmuäkke lõputut triipu ääretu avaruse rannal, kas pole? Eukleidiline ärevushäire.
Selle hirmuga on seotud ka maania koguda asitõendeid oma praeguse olemasolu kohta. Muuseumid on ummistunud mälestustest ja unistustest. Kollektsioonis muutub iga me trivia artefaktiks. Hiigelsuured museaalsed institutsioonid tegelevad nõiakunstiga: ikestavad ilma ja aastaajad, peatavad tolmu, kaetavad muutuste voolu, uputavad selle formaliini, lämmatavad inertgaasiga, restaureerivad, konserveerivad ja etendavad silmamoondust, nagu saaks püsitut püsivaks muuta. «Muutuste raamat» teeb aga meie kulul nalja. Kasvamine muutub kahanemiseks. Õitseng muutub närbumiseks. Kuhjumine muutub hajumiseks. Diastol muutub süstoliks ja rõõm leinaks. Järjest ainult sisse hingata ei saa, vahepeal tuleb välja hingata.
Muuseume armastasin hullupööra juba lapsena. Tallinna vanalinn oli neid täis. Vanemate antud piletiraha eest ostsin kommi, sest püsikundena lasti mind tasuta sisse. Kommid tuli jagada valvuriprouadele, sest ka nemad olid maiad ja kandsid kommikotte kaasas. Kostitasime vastamisi ja mina sain alati rohkem. See oli kapitalismi algkursus.
Ekslesin ülemäärasest suhkrust transsi viiduna keskaegsete võlvide all ja imetlesin aarete muumiaid. Unistasin kooliminekust – kuidas siis juba targana ise oma muuseumi teeks. Minu unistuste muuseum oli teistsugune – küll samade võlvide all, aga palju ägedam, külluslik ja kaootiline: mäekollide kristallid, raudrüüd ja merineitsite topised läbisegi ja pilla-palla nagu põgenedes maha unustatud. Samavõrd kui armastasin muuseume, armastasin ka elevante portselanipoes.
Kui Ameerika väed ja kohalikud banded 2003. aastal Bagdadi muuseumi rüüstasid, olin juba 40-aastane ja tublisti alalhoidlikum. Vaadates videokaadreid Sumeri, Mesopotaamia, Babüloonia ja Pärsia tsivilisatsioonide aardekambrite lagastamisest ning laialitassimisest, täitsid mind raev ja nördimus. Samal ajal ka ehmatav äratundmine: kas see ongi mu lapsepõlve unistuste muuseum?
Mõned peavad seda küüniliseks, aga mulle meeldivad varemed, eri korrapärad, mida teistsugused stiihiad üle võtavad. Kõige pidulikumad on mahajäetud linnad. Angkôr, Pompei, Palenque, Ayutthaya, Sukhothai, Machu Picchu, Ağdam, Prõpjat. Selles, kuidas sammal kivi närib, kuidas arhitektuurse struktuuri loogikasse sekkuvad hoopis teistsugused loogikad, on universumi tantsu kütkestavat ilu. Lõpmatu hulk eri skaalas ja tempos hinguseid, üheaegne lagunemine ja võrsumine. Tšornobõli katastroof on suurejoonelisim looduskaitseala.
1949. aastal esitles Georges Bataille uut majandusteooriat poliitökonoomilises traktaadis «Neetud osa. Essee üldisest ökonoomiast»1. Ta õpetab, et igas majanduses tekib ülejääk, «neetud osa», mis tuleb lüüa mitteproduktiivselt laiaks kas kunsti, erootika, kingituste või suurejooneliste vaatemängude kujul. Vastasel korral muutub see neetud osa sõdadeks ja enesehävituseks. Tuulde laskmata energia ülejääk tekitab majanduskasvu, aga kasvul on piirid. Kasv üle loomulike piiride tekitab kollapsi.
Bataille sai inspiratsiooni Ameerika looderanniku rahvaste haidade, tlingitite ja kwakwaka’wakw’ide potlatch’i praktikast. Potlatch on pidustus, mille käigus põletatakse tseremoniaalselt oma vara ja tehakse bravuurseid kingitusi. Potlatch’i korraldamise ettekäändeks sobib mis tahes sündmus: pulmad, varrud, matused või kalendripühad. See on hõimusidemete tugevdamise ja ühistunde pühitsemise tseremoonia ning rituaalne kontakt teispoolsusega. Pere või küla jõukust ei hinnatud selle järgi, kui palju kellelgi on, vaid kui palju ta tuulde laseb – see tähendab, et ei hinnatud mitte jõukust, vaid energiat. Et vabaneda neetud osast, anti tuleroaks ja jagati laiali ehteid, tööriistu, kanuusid ja terveid majapidamisi. Ühtlasi peeti potlatch’ide käigus läbirääkimisi ühiste ressursside kasutamise üle: kus keegi kala püüab või puid langetab
1951. aastani oli potlatch Kanadas kriminaliseeritud, aga sellele vaatamata säilis traditsioon elujõulisena. Kümme aastat tagasi pidin võõrustama Birgitta festivalil üht kwakwaka’wakw’ide seltskonda. Nende pealik oli 70 ringis tark mees, kes oli korraldanud juba mitmeid potlatch’e ja kogu oma vara laiali jaganud. Tema lootis, et jõuab enne surma veel sellise vaimse küpsuseni, et pidada viimane potlatch, kus ta loobub ka oma nimest – siis oleks elu hästi korda läinud. Sügav kummardus talle.
Soome kunstnik Tuomo Vuoteenoma (tõlkes Voodihaige) kirjutab oma «Purgatori» näituse kontekstis kunstiteosest kui ohtlikust jäätmest. Nagu igas majandusharus, tekitab ületootmine ka kunstis ladustamisprobleeme. Kui kaua peaks kunstiteost säilitama? Kas liigne kunst tuleks uputada merre, nagu tehakse tihti tööstuslike jäätmetega? Kunsti loomine tekitab küll vähem toksilist saasta kui näiteks meelelahutustööstus, kuid Vuoteenoma mõtleb sellegipoolest, kuidas mittevajalikku kunsti paremini hävitada.
John Cage’i mesostihhon «Overpopulation and Art» algab väitega, et viiekümnendatel jõudis kätte hetk, mil elavaid inimesi oli rohkem kui kõigi aegade surnuid kokku. Olevik sai võrdseks minevikuga, surnud jäid vähemusse ja meie elame nüüd tulevikus. Kuidas see meie suhtlemist muudab? Cage räägib oma loengus inimestevaheliste suhete muutmisest; sellest, et meid võib aidata üksnes täiesti uus mõte: see, millest keegi veel aru ei saa – müsteerium ja kordumatute variatsioonidega muusika. Aga asjal on ka teine tahk.
IBMi hinnangul toodab inimkond päevas 2,5 kvintiljonit (2,5 × 1018) baiti informatsiooni. Me muudame kiirenevas tempos oma planeedi aatomeid informatsiooniks – aine viiendaks agregaatolekuks tahke, vedela, gaasilise ja plasma kõrval. Melvin Vopsoni arvutuste kohaselt oleks senise kasvutempo jätkudes ligikaudu 350 aasta pärast salvestatud rohkem bitte kui meie planeedil aatomeid. Selleks ajaks peaks olema informatsiooniks muutunud üle poole Maa massist. Selle aruande avaldas augusti alguses American Institute of Physicsi kirjastus.
Postmodernne Lääne tsivilisatsioon on oma olemuselt palju konservatiivsem, kui meile tunnistada meeldiks. Õõtsume ebalevas turvaorgias, kanname moekaid kaitsemaske, varsti juba sisseehitatud virtukaga, aga mida me teeme pärast orgiat? Üksnes küsimused, kas ülerahvastust ja majanduskasvu on võimalik pidurdada või kas kapitalismile on alternatiivi, mõjuvad tüli norimisena. Me ei taha uusi mõtteid ega teada seda, millest keegi veel aru ei saa; me ei taha müsteeriumit – me tahame korduvate variatsioonidega muusikat ja turvatunnet, olgu see nii illusoorne kui tahes. Muutused ja senikogematud seisundid tekitavad ärevust: neid tuleb vältida nagu viirust; need pagendatakse avangardse kultuuri skeenele, kus neid on turvaline pealt vahtida – pärisellu neid ei kutsuta. Hirm on žgutiga kinni. Kunstnikus, kes kipub ettenähtud turvatsoonist liiga kaugele ekslema, silmapiirilt kaduma või «pärisellu» sekkuma, nähakse ohtu. Just otsustavaid muutusi ja tundmatuid territooriume me aga «Muutuste raamatu» käesoleval leheküljel õppima ja praktiseerima peamegi. Sekkuvat eemaldumist. Lahtilaskmist. Ohverdust. Potlatch’i.