Johanna Lamp
Projektis «Suur Armastus / Kaunis Lagunemine» osalemine – küll pelgalt vaatlejana, aga teistmoodi ei tulekski seekord kõne alla – paneb konservaatori tavatusse ja mõnevõrra ebamugavasse olukorda. Ei saa sekkuda, et pidurdada paratamatut hävingut, mis meie silme all hakkab aset leidma. Saab vaid käed rüpes pealt vaadata. Isegi konservaatori säilitusalased teadmised ja ettepanekud on kõnesoleva projekti puhul üleliigsed. Teisalt on kõik, mis toimuma hakkab, ääretult huvipakkuv: haruldane võimalus näha lõuendmaali vastupidavust tingimustes, mida konservaatori vaatenurgast nimetaksin ekstreemseteks.
Kunstiteose seisundisse sekkumata jätmine on maalikonservaatori praktikas täiesti tavapärane valik. Selle kasuks otsustatakse juhul, kui olukorda pole võimalik parandada, kahjustamata omakorda maali, või kui suures ulatuses ülemaalitud teos tuleks puhastamise järel originaali fragmentaarsuse tõttu sõna otseses mõttes tagasi maalida. Siiski poleks õige seda nimetada päris mittesekkumiseks, sest alati tagatakse teosele stabiilne keskkond, mis on tema parema säilimise huvides esmatähtis.
Praeguse projekti puhul aga paneme maali tavapärasest muuseumikeskkonnast täiesti erinevatesse tingimustesse. Laseme talle osaks saada kõigel sellel, mida konservaatorina oleme koolitatud vältima. Maalil tuleb silmitsi seista kõigega, mis materjali vananemist kiirendab: otsese päikesevalgusega; niiskuse ja temperatuuri kõikumisega; vibratsiooniga, mida võimendab merelähedaselt tuuline asukoht; lisaks jätame maali õhusaaste ja kõikvõimalike bioloogiliste kahjurite meelevalda.
Kujutan ette, et toimuva pealtvaatamine sarnaneb mõneti arsti olukorraga, kelle patsient on alla kirjutanud patsienditestamendile. Elu säilitamise rutiinsed protseduurid tuleb tegemata jätta, jääb vaid elu hääbumist pealt vaadata, teades, et paratamatut lõppu oleks võimalik edasi lükata. Valusaks muudab olukorra asjaolu, et meie projektis on tegu väga noore ja hea tervise juures oleva «patsiendiga». Konservaatori muremeelt leevendab mõte, et ühe kunstiteose lahkumiseks saab see olema kui mitte väärikas, siis vähemalt meeldejääv viis, mis saab ka mitmel moel dokumenteeritud. Rõõmustav on mõelda, et oma elu lõpus saab «Suur Armastus» olla publikule taas kättesaadav ja nähtav, kuna just see – olla nähtav – ongi kunsti esmavajadus.
Vaatleme nüüd lähemalt, mis võiks ühe lõuendalusel õlimaaliga juhtuma hakata neis tingimustes, kuhu selle asetame. Teame, et lõuendmaali pikaaegseks säilimiseks sobivaim õhutemperatuur jääb vahemikku 19–21 kraadi. Projekti avakuu augusti õhutemperatuur kõigub (eelmise aasta andmete põhjal) +5 ja +28 vahel, novembris -5 ja +14 vahel. Kogemus näitab, et madala temperatuuriga võib lõuendil maal ka pikemal perioodil päris hästi toime tulla (nt kirikutes ja kütmata maakodudes asuvad maalid), aga ohtlik on just temperatuuri pidev ja järsk muutumine. Samuti on kahjulikud talvised külmumistsüklid, mispuhul materjali mikropragudes asuva vee külmumine põhjustab jää suurema mahu tõttu mehaanilisi kahjustusi.
Temperatuuriga on seotud ka suhteline õhuniiskus (RH). Lõuendmaalile sobivaimaks peetakse RH taset 50% ümber. Tallinnas jääb sügis- ja talvekuudel välisõhu keskmine RH vahemikku 80–90%. Nagu temperatuuri puhul, on siingi niiskuse protsendilisest näitajast olulisem niiskustaseme suur kõikumine. Just see ebastabiilsus põhjustab maali eri kihtides mehaanilist stressi. Lõuend hakkab vaheldumisi lõtvuma ja pingule tõmbuma ning vajub peagi lõplikult lonti.
Tugev kahjustav toime on ka valguskiirgusel, eelkõige ultraviolettkiirgusel. Kui maalide eksponeerimisel soovitatakse valgustugevus üldiselt hoida 150 luksi piires, siis otsese päikesevalguse puhul võib see ulatuda koguni 100 000 luksini. Valguskiirgus ka soojendab materjali, mistõttu väheneb selle niiskusesisaldus – nii mängib valguskiirgus rolli nii niiskustaseme kui temperatuuri kõikumise juures. Sellest põhjustatud materjalide vahelduv kokkutõmbumine ja paisumine lööb värvikihid ja krundi teineteisest, aga ka alusmaterjalist lahti ja põhjustab värvivaringuid.
Kõik orgaanilised materjalid sobivad toiduks hallitusseentele, aga nende spoore leidub õhus alati. Nii piisab seente kasvama hakkamiseks vaid suhtelise õhuniiskuse tõusmisest üle 60%. Kahjustav mõju on ka lindude ja putukate väljaheidetel, mis on happelise reaktsiooniga ning söövitavad maali pinda. Vibratsiooni kahjustav toime tuleb eriti tugevalt esile just suuremõõtmeliste maalide puhul. Pidevalt tuule käes laperdav lõuend hakkab deformeeruma, kuni mõnele tugevamale tormile lõplikult alla jääb ja rebeneb.
Õlimaal koosneb mitmest eri kihist – lõuend, liimistus, krunt, värvikiht, enamasti ka lakk – ja neil kõigil on oma funktsioon, mis heades tingimustes aitab kaasa maali pikaaegsele säilimisele. Kehvades tingimustes saab aga senisest tugevusest nõrkus: eri kihid reageerivad eespool mainitud mõjuritele erinevalt ja hakkavad üksteisele negatiivset mõju avaldama. Kui väikestele muutustele peab kogu struktuur üsna hästi vastu, sest on teatud piirini elastne, siis ajaga elastsus väheneb (halbades tingimustes loomulikult tavalisest kiiremini).
Kunstiteose nagu ka kõige muu lagunemine ajas on paratamatu. Selles valguses võib konservaatori töö tunduda tuuleveskitega võitlemisena, aga päris nii see ei ole. Me ei püüa lagunemist peatada, vaid ennetada ja aeglustada nii palju kui võimalik, et ka järeltulevatele põlvedele jääks võimalus mineviku kunstnike loomingust osa saada. Lõuendmaal on selles mõttes tänuväärne meedium, et erinevalt paljudest teistest kaasaegses kunstis kasutatavatest materjalidest on tema pikaaegne säilitamine oluliselt lihtsam. Ühe hästi hoitud lõuendmaali eluiga saab mõõta aastasadades. Maalikunsti materiaalset säilitamist õigustab ja lihtsustab ka asjaolu, et kunstiteose tähendus on enamasti autentse materjaliga seotud, ta ongi selle kandjaks ja vahendajaks, mitte eraldiseisvalt käsitletav, nagu kaasaegse kontseptuaalse kunsti puhul ette tuleb.
Seejuures ei ole meie eesmärk loomulike vananemismärkide kaotamine. Üldine lähenemine on teha nii vähe kui võimalik, et teos võimalikult stabiilses seisus edasi anda tulevastele põlvedele, kelle teadmised ja vahendid võivad olla hoopis paremad meie omadest. Siiski on mõnikord otsustavam sekkumine vajalik ka esteetilistel põhjustel. Kui maal on tugevalt tumenenud ja kolletunud laki või mustusekihi tõttu kaotanud perspektiivi-illusiooni ja värvitasakaalu, või katavad originaali ulatuslikud ebakompetentsed ülemaalingud, siis neid protsesse on võimalik tagasi pöörata ja seda me tavaliselt ka teeme.
Samas oleme teadlikud oma otsuste subjektiivsusest ega püüagi seda varjata. Konserveerimine on võrreldav triaažiga – mitte ainult otsustes, milliseid teoseid töösse võtta ja milliseid kõrvale jätta, vaid ka valikutes, mida konkreetse teose puhul eemaldada ja mida esile tõsta. Oma tegevuse või tegevusetusega muudab konservaator teose silmaga nähtavat lugu ja teeb oma valiku erinevate võimalike narratiivide seast.
Tuleb meeles pidada, et ohtlik on teha pöördumatuid otsuseid lähtudes enda ja kaasaegse publiku esteetilistest eelistustest, kuna praegusel hetkel ei või me teada, mida tuleviku inimene ühes kunstiteoses hindab ja näha tahab. Viimastel kümnenditel ongi juba toimunud nii professioonisisesed kui -välised muutused: muutunud on konservaatorite, kunstiteoste omanike ja ka näitusepubliku ootused kunstiteostele. Mineviku jälgedesse suhtutakse heatahtlikumalt: kui varem sooviti eksponeerituna näha tahvelsiledat ja veatut lõuendmaali, siis nüüd on meie taluvus selles osas kõvasti kasvanud. Konservaatorid on liikunud pigem minimaalse sekkumise suunas ja sedamööda on ka kaasaja publik muutunud palju aktsepteerivamaks nii loomulike vananemismärkide kui ka hilisemate perioodide lisanduste suhtes – need kõik on osa ühe teose ajaloost.
Kuni teos kuulub autorile, on tal vabadus käituda sellega oma äranägemise järgi. «Suure Armastuse» puhul on kunstniku taotlus ajas muutunud ja küpsenud. Armastusavaldusest on saanud mateeria lagunemise demonstreerimine ja detailne dokumenteerimine.
Olenemata erialaeetikast lähtuvast soovist ja sisemisest sunnist lagunemist pidurdada, tuleb konservaatoril kunstniku tahet respekteerida. Siiski, nimetatagu seda ametialaseks kretinismiks või säilitamisfetišiks (mis üht muuseumitöötajat suuremal või vähemal määral ikka vaevab), aga suure uudishimu ja sügava huvi kõrval jääb minu jaoks seda projekti saatma ka murelik noot, ja meelest ei saa tõika, et teose eluiga lühendatakse meelevaldselt. Lõuendil õlimaal ei ole loodud välitingimustesse, tema loomulik keskkond ei ole sügistormine metsasalu. Kuna konservaatorina katsun vältida igasuguseid ulatuslikke ja pöördumatuid protseduure ning püüdlen aina vähema sekkumise suunas kunstiteose käekäiku, siis kummitama jääb küsimus: kas üksnes kunstiteose stabiilsest keskkonnast ilmajätmine ei ole juba iseenesest radikaalne sekkumine tema seisundisse?
Need on küsimused, millele mõtleb konservaator, aga oluliseks jääb siiski kunstniku tahe ja sõnum, mida projekt endas kannab.