kiwa
Kuigi tähendus ei loodu loodusest, vaid kultuuri teatud arengutasemelt, väljub ta meelte haardeulatusest ja identifikatsioonidest, hajub kummatigi tagasi puhtasse olemasolusse, valgub jäljetusse ja eristamatusse, tajuhorisondi taha. Kui millegi ilmnemise juurde tagasi minemata ei ole võimalik sellest aru saada, siis kuidas toimub ilmnematuse juurde naasmine?
On skaala, kus elu, aeg ja olemine on määratavad ning katkestuste või uuesti määramiste rütmis punktueeritud. Kas skaala, mis arvestab püsiva omaoleku puudumisega, kirjutab tavaskaala üle (kui mingi n-ö tavaskaala, teatava astme fabritseeritus, strateegiline kultuurikood üldse olemas on)?
Püsiva omaoleku puudumisega arvestav skaala on tõhusam kontseptsioon kui sellise skaala puudumine. Olematusehirm, vaikusekartus, negatiivne teoloogia, kaduvus kui väärtus – etteantud tajud, määratlused, krüptokoodid, keele ja kõne ammendumine. Samamoodi kui maali autodafee on orgaaniline üleminek *ühest* – olekust/seisundist – *teise*, kihiseb meie all ja ümber ruumiaatomeid struktureerivates tühikutes ürgne mütotekst.
Maali autodafee ei tähenda nihet mingi ontoloogilise teispoolsuse faasi/tasandile/vormi/olekusse/…, vaid samasuse ja sellega taas- (või pigem süva-) ühinemise metamorfoosi: vabaduse, täiuslikkuse, kõrgema astme mõistetavuse realiseerumist. Küll on aga tegu tunnetusliku teispoolsusega, kuna me ei saa seda haarata ega koloniseerida. Ühelt poolt astub ta ekstraobjektiivsesse, vahetult ruumilisse, keskkondlikku, ajalisse suhtesse. Teisalt, vaataja ja vaadeldava vahekorra ümberpööramisega muutub maal (ja see, mis temast saab) ise subjektiks, singulaarsete vibratsioonide parveks. Tõestab, et subjekt saab eksisteerida objektita ja selle kestel lahustub igasugune substantsiaalsus.
Kognitonaudina sooviksin oma tajuväljale rohkem arusaamatuid nähtusi, kus keel on iseenda abil ennast iseendast väljapoole mõelnud (kusjuures väljaspoolsuse kui sellise muutudes arvutab ta end ümber ja tähendus tekib väljaspool arusaadavaid märgisuhteid). Keel vaikib ja sellest saab olemise tõe ilmnemise koht. Võimatu on mõelda, mis saab ülehomme, neljapäeval, järgmisel kuul või koguni aasta pärast samas kohas. Tähendus võib looduda ka väljaspool arusaadavaid märgisuhteid, tajuva subjekti puudumisel.
Aktiveerida ühtaegu taju ja selle kaudu definitsioonide eest ära libisev, mateeria tagasi tähendusetuks saamise tähenduslikkus. Samas sisaldab see võõrandumist, distantsi, kus vaade saab olla vormilisem ja seega objektiivsem, täpsem, illusiooni tühistav olemise ääreala modaalsus, mille eesmärk on iseennast tühistada. Jadad, salakeel, süvakood, universumi skelett, millele kinnitub kõik ülejäänu. Tagasiminek sellele algkoodile on taandamise poeesia; kujundite ja värvide tulevärgist, fantaasiast ja originaalsusest loobumine ehk siis nende vaatlemine algkoodi tagajärgede, väljendusvormina.
Autodafee – avaliku nullimise vaatemänguline tseremoonia – on idee, kuidas me sellest aktist elavas olevikus mõtleme. Sellel on instrumentaalne väärtus, sest ta on vahend millegi muu saavutamiseks. See pole spektaakel situatsionistlikus tähenduses, ta ei võõranda meid elust ja olemisest, vaid vastupidi, aktualiseerib need. Möödapääsmatus ja varstisus pole graveeritud oleviku kudedesse, maali autodafee pole – nüüdisajal nii populaarne – literatuurselt düstoopiline stsenaarium. Ta ei suubu kuhtumisse ja tundmatute jõudude meelevalda, vaid ületab eraldatuse, astub suhetesse, seostesse, intensiivsesse kohalolusse.
Ta pole lõpp, vaid algus.
Kuigi auto-da-fé, usu-tegu, kõlab dramaatiliselt – eneseohverduslik rituaal, vabatahtlik lahtiseotus (maali)kunsti, st enda liigi lunastamise nimel, enda arvelt teistele elu andmine, et need saaks omakorda vaagida enese eksistentsi üle –, välistaksin seosed purgatooriumi, lunastuse, ohverduse, nekrorealismi, surmaihaluse, türannia, genotsiidi ja suurte kultuuride nõrkuseks olevate apokalüptiliste kujutelmadega. Maali autodafee kui sündmus ei ole agitprop, ta ei kontrolli tähendusi. Eesmärk on adresseerida tegelikke protsesse ja küsimusi, sest lisaks loomise akti ümberpööramisele, teose dematerialiseerumisele ja kunstniku enese tühistamisele on vältimatult selle taustal nüüdisaegse infokultuuri ihasid vallandav ja ärevust õhutav semioblitz, tõetootmine süvavõltsingutega, kultuurilise keskpära massproduktsioon, pilditülid, monumendilahingud, institutsionaalse võimu monoliitsus jne. Loetletu määratleb ja struktureerib tahes-tahtmata seda olevat, kuigi teose tähtsuspunkt liigub piiripealsusse oleva ja olematu vahel.
On see loogikate konflikt või süntees? Kannatuse eesmärk on lunastus, aga kui pöörame tähenduse ümber, siis maal ei kannata, vaid seikleb, ja selle tegevuse puhul pole lunastuse vasteks mitte teoorjus, spiraali kokkukeerdumine tabamatu tuuma (immanentsi) ümber, vaid teo lahtikeerdumine. See on ainult teadvusele omane maagiline mõtlemismudel, sest psüühe ja aineline maailm töötavad täiesti erinevate seaduste alusel.
Maalikunst on trivialiseerunud, muutunud peaasjalikult inertsist toimuvaks n-ö mugavusmaaliks, mille visuaalne ideoloogia seisneb tootja ebakriitilises eelduses, et lõuendile kombineeritud värv tähendab/väljendab tarbija jaoks midagi, ja tarbija eelduses, et kui tootja selle juba teinud on, siis see tähendab/väljendab midagi. Tootjal on musttuhat materjalivalikut, aga turvatsooni tarastab ikka lõuend ja värv, hoolimata sellest, et isegi kahemõõtmeliste kujutiste loomiseks on lisaks Lääne kunstiajaloolist järjepidevust jätkavale tahvelmaalile ohtralt muid võimalusi. Turujõudude ja nartsissistlike egode poolt võimendatud määratu üleproduktsioon – ja samas ahistav võimetus suhestuda iga artefakti kui elusolendiga, astuda tema suveräänsusega aja- ja energiavahetusse.
Monokroomne maal signaliseerib ise juba nagunii post-faasi, endasse suletud esteetilisest kujutisest vabanemist; protsessi loogiline jätk on keelduda igasugusest materiaalsusest ja väljuda nähtavuse režiimist. See ei tähenda eksistentsi katkemist, positivistliku neutraalsuse ja kohalolukogemuse asendumist millenniaalse pessimismi, lihtsuse-nostalgia või kestvuse-melanhooliaga, vaid avatuse aktiveerimist.
Aga Sirje Runge maali autodafee imperatiiv on armastus ja see on midagi, mis ei ole kunagi «niisama». Kui lasta sellel toimida tema olemasolu hetkel, on ta igavene ja tõeline, nagu unenäo eraldiolev reaalsus või muusika totaalne kogemine või elu ise, närvitegevusega seotud funktsionaalsed süsteemid.
Teos kaob, ent see, kas armastus jääb, on meie enda teha – valida kas piiratus või suurus.