Maarja Kangro
Loodus oli omadega küps, kukerpuumarjad punetasid, Gloria mõtles lagunemisest. Ta oli ju ka muuseumitöötaja, nii et lagunemine oligi tema teema. «Par excellence,» hääldas Gloria vaikselt.
Muuseum, kallis muuseum kaitses artefakte ja kollektiivseid mälutükke lagunemise eest, konserveeris vapralt, et olemused ei muunduks, ja ometi oli see, mida nad kaitsesid, juba alati lagunemas, teisenemas, ümbertõlgendumas, ah! See, mis elas muuseumis, oli puutumatu, undead, zombi. Enne Vabaõhumuuseumi oli Gloria töötanud ühe kirjaniku majamuuseumis, kus neil oli näiteks kirjaniku tekk. Kõhe oma surnud surematuses, aga just see kõhedus Gloriat erutaski.
Ka hästikonserveeritud taiesed lagunevad, teisenevad, vahel ka reaktualiseeruvad, aga alati teises kontekstis, alati teisena. Noh, Herakleitosel oli see jõgi. Ja Theseusel laev. Millal on viimane tükk asjast piisavalt teisenenud, et objekti samasus oleks täielikult kadunud?
Gloria jõi veepudelist viimase tilgakese. Kas muuseumides on alati sügis? Vaat kus nüüd tuli küsimus, mõtles ta. Muheles endamisi, aga küsimus oli ikkagi jube ilus. Jah, meil on museaalne teadlikkus igisügisest, antu, käesoleva paratamatust lagunemisest! Undead’i viirastuslik, alistumatu võitlus.
Kõik, mis elab, muundub. Ja muundumine pole lagunemine, kuigi mõnede asjade puhul see nii tundub. Meie identiteet. Traditsioonid, kui neid ikka on. Keel. Keeled ju surevadki, järjest. Kes ellu jäävad, muutuvad. Keskkond teiseneb, aga inimene kardab selle käigus laguneda, oma tähendust kaotada. Lõdiseme nagu luustikuta liha, kui meie tähenduslikud raamid läinud.
Kus tal oli ikka täna mõttelendu. Päris hea, sest ees ootas üks sünnipäev, kus sai rääkida. Glorial oli juba kingitus olemas, jämedast klaasist vaas suures käekotis, aga nüüd, enne kui ta muuseumi sulgeb (ametlikult oligi see juba kinni), tahtis ta veel käia hõbemaali vaatamas. Seda oligi ta oodanud: saaks ka täna selle ees mediteerida.
See oli võimas ja ilus töö. Imposantne hõbelõuend, mis looduses lihtsalt vaikselt hävis – ilmastikutingimustest oli tehtud teose kaasautor. Küllap pidi faunagi tööle asuma: sipelgad, kõrvahargid, ämblikud. Kunstnik loobus oma tahtest, loojale nii iseloomulikust kestvusepretensioonist, ja see oli ilus. Mastaapne, sätendav teos, aga ajanoolega ta sõdida ei püüdnud.
Gloria lapsepõlves räägiti palju entroopiast. Energia muundumisest madalama kvaliteediga energiaks. Sellest, kuidas iga spontaanne protsess suurendab universumi korratust. Korrastatud olek vajab energiat, ja see kehveneb kasutamise käigus, toodab mujal universumis korrastamatust. Köetakse, reguleeritakse õhuniiskust, nähakse vaeva, et taieseid õigetes tingimustes poputada.
Allakäiku kardame kõik, lagunemine, pöördumatu liikumine madalama kvaliteedi poole on valus, mõtles Gloria. Meie ise, mingi osa meist tajub, kuidas me tihedus või ulatus kuhtuvad, kuidas me mitte-enesestume. Mõned köiejupi kiud on veel samad, aga mõned juba uued, see tähendab, vanad, lagunenud, pudedad.
Gloria silmitses märga, pretensioonitut maapinda oma jalge all. Ja näed, mõtles ta, kunstnik tegi imelise žesti, vaadates lagunemisele vastu, eksponeerides seda. Ei mingit dukkha’t, ei mingit püsitusevalu! Lagunemine, mida rahulikult näidatakse, ei ole lagunemine, mõtles Gloria võidukalt. Füüsiliselt ja keemiliselt muidugi on, tagasipööramatu muundumine toimub ikka. Aga kultuuriliselt on lagunemine, mida eksponeeritakse, midagi hoopis muud.
Ja nüüd ta nägi. Inimene seisis hiigelmaali ees ja lõikus seda noaga. Kraapis, rebis lõuendist tükke, kiskus neid loomaliku innuga. Sikutas, lõikas, tiris siis küüntega, peaaegu pures lõuendit siit ja sealt. Mustas dressipluusis inimene. Gloria pulss hüppas üles. Otsmik läks kuumaks. See vandaal ei oleks saanud siin olla, rahvas pidi olema alalt ammu kadunud.
Gloria oleks äärepealt käratanud, see tähendab karjatanud, aga viimasel hetkel adus ta: nuga! Tüübil oli nuga.
Kotist tuli telefon kätte saada. Gloria sobras, aga nüüd pööras tüüp pead ja irvitas talle vastu.
«Mida te teete,» vingahtas Gloria, tüüp mökitas naerda ja lehvitas nuga, pööras siis selja ja lõikus maali edasi.
Glorial oli hiljem raske aru saada, kuidas temast selline masin sai. Kuidas ta keha ja teatud ajuosad tegutsesid ise, ilma kontrolliva teadvuseta. Võib-olla ajas kunstilõhkumine ta pimedasse raevu, Gloria oli ju ikkagi elupõline muuseumitöötaja. Võib-olla kartis ta nüüd juba oma elu pärast, igatahes nägi ta justkui läbi udu, kuidas käsi kahmas kotist kingituseks mõeldud kunstilise vaasi ja keha jooksis sellega, ja kolakas oli nii kõva, nagu oleks Gloria ise vaasihoobi kuklasse saanud, aga tüüp vankus, ja kuna ta käsi, kus oli nuga, tegi ähvardava rapsaku, virutas Gloria igaks juhuks veel, ja tüüp ka nagu virutas, ja siis enam ta ei liigutanud.
Ja nüüd oleks Gloria pidanud helistama, suured jamad oleksid ähvardanud, aga ikkagi oleks pidanud teada andma. Politseile, kiirabile, kolleegidele. Aga uduähmas nägi ta hoopis, kuidas ta oma keha tiris mustas dressipluusis tüüpi, kes ei olnudki väga raske, vaid hoopiski kõhn, kuigi haises lõikavalt, ja ta tiris tüübi väikesse taresse, kuhu külastajaid ei lastud, ja seal oli raske kaanega puidust kirst.
Vaas, mille ta tol õhtul ikkagi ära kinkis, värisevate kätega, oli tugev, sellest polnud kildugi välja tulnud. Ilus, jäme roosakassinine klaasist vaas.
Terve talve elas Gloria justkui palavikus. Muuseum oli külmal hooajal suletud, aga aeg-ajalt toodi ikka inimesi, näiteks tudengeid, ekskursioonile imposantse hõbemaali juurde, mis tegelikult loodusele sugugi nii kergelt alla ei andnud.
Kunstiklassi noored, nagu paistis, oskasid hävingu ilu nautida. Paratamatuse, kaduviku omaksvõtmine avardab tundediapasooni. Me mõistame, et meie hävingust tärkab miski uus.
Aga nüüd ütles teine pedagoog, kes neil kaasas oli, või oli see mingi muu, suvaline tegelane:
«Selline hävimine on nii peenelt esteetiline, lagunemise rämedat poolt meile ei näidata!»
Õpilased vaatasid kõneleja poole, ootasid.
«Siin hävivad ikkagi viisakad ained,» jätkas too, «mitte loomne keha, mille roiskumisega käivad kaasas inetud laguproduktid. See on õilis kunst ja mitte tegelik elu. Ei mingit lagunemisprotsesside olfaktoorset osa!»
Õpilased kahisesid, pomisesid midagi, ja just sel hetkel jõudis nende ninna imal haisuvine. Magus, jõle.
«Issand,» ütlesid mõned ja tõmbasid salli näo ette.
«Kuskil on mingi loomalaip,» ütles üks tüdruk. «See on kindlalt laibahais, meil suri rebane terrassi all ära. Nii magusalt haiseb ainult mädanev liha.»
Aga kohe tuul pöördus ja lehk hajus justkui kujutlus. Gloria, kes gruppi saatis, naeratas, õudusest kahvatu nagu paber. Mööda hõbelõuendit jooksid väikesed sipelgad.
Imelikke haisupuhanguid täheldasid kevade edenedes nii mõnedki, vangutasid pead, kirtsutasid nina. Gloria kinnitas, et tema ei tunne midagi. Ta oli palganud omale meditatsiooniõpetaja ja magas unerohtudega.
Ühel soojal päeval läks üks kogenum muuseumitöötaja otsustavalt väikese tare juurde, nuhutas, avas ukse ja tõstis kirstukaane üles. Kirstus vedelesid läbimädanenud, poollagunenud riided: must dressipluus, mustad püksid, nokats, nahksaapad.